Meelerahufond

Minu meelerahufondil on kaks nime. Viisakas nimi on FIT, mis võiks tähendada vormis olemise fondi. Tegelikult on see aga lühend. Ebaviisakas nimi on F*ck it! fond. Ehk siis minu jaoks on ta eelkõige pikalt saatmise fond. Mida suurem on fond, seda rohkem asju võin pikalt saata ja seega on nende asjade riskid minu jaoks maandatud. Näiteks kui telefon tõrgub, aku läbi ja nett ei tööta, siis võin selle telefoni pikalt saata ja fondi raha eest uue osta. Rõhk sõnal “võin,” sest reaalsuses uue telefoni ostmiseks kas kogun eelnevalt raha või ostan selle igapäevakonto vahenditest. Aga teadmine, et meelerahufondis on selleks alati raha olemas ja ma ei pea kunagi muretsema sellepärast, et mul mingi hetk äkki puuduvad vahendid telefoni ostmiseks, võimaldavad öösel rahus magada. Põhimõtteliselt kui peaksin saavutama finantsvabaduse, siis ka investeerimisfondi võib arvata meelerahufondi osaks – saan ju ka töö pikalt saata… Niisiis meelerahufondi eesmärgiks on minu jaoks maandada võimalikult palju riske.

See tähendab ka seda, et fondi maht on võrreldes teistega ebatavaliselt suur. Paljud targemad inimesed ütlevad, et meelerahufond võiks olla 3-6 kuu elamiskulude suuruses. Mind see aga ei rahulda. Kui mind peaks ära tüütama Eesti kliima või poliitika, siis võiks aastakese kusagil soojal maal energiat koguda. Ma kindlasti pole sellist tüüpi inimene, kes seljakott seljas ostaks ühesuunapileti teise riiki ja ei teaks, kus ta öösel magab või mida sööb. Seepärast võiks meelerahufond olla nii suur, et sellise olukorra ära katta. Arvestan, et fond võiks olla 20 – 25 tuhat eurot. Selle summa eest võiks elada ligi aasta ükskõik, kus maailmas.

Nii suurt summat ei kogu ma ühe korraga. Tegin järgmise plaani:

2016 – 5 000€ (olemas)
2017 – 8 000€
2018 – 10 000€
edaspidi lisan 1 000€ aastas

Sellisel moel esimestel aastatel läheb suurem osa säästudest meelerahufondi ja investeerida tuleb väiksemate summadega. Seega ka alguse kooliraha on väiksem. Aastatega igakuine investeerimisfondi lisatav raha suureneb ja lumepalliefekt tundub vägevam.

Kus meelerahufondi hoida?
Ma tegin enda jaoks reegli: 4 000€ peab olema alati koheselt kättesaadav. Ülejäänud summa peaks olema võimalik kätte saada 1 kuu jooksul. Kuna meelerahufondi eesmärgiks ei ole tootluse tekitamine, siis mul on osa fondist lihtsalt (eraldi) arvel ja osa tähtajalisel hoiusel. Tegelikult võiks see raha olla mõne teise panga arvel. Siis pole ta igapäevaselt pidevalt nähtav – ei teki soov see raha ära kulutada. Lisaks vähendame pangariski. Riik küll tagab raha panga pankroti puhul, kuid kui peaks olema lihtsalt panga tehniline probleem, mille puhul pangaautomaadid ja -kaardid ei tööta, siis on alati hea omada võimalus võtta raha teisest pangast. Ideaalis võiks teine pank olla üldse välismaine – Lääne-Euroopa või veel kaugem. Mitte, et ma ennustaksin Eesti riigi kokkukukkumist või tormilisi aegu, aga meelerahufondi puhul on minu motoks: “Parem karta kui kahetseda.”
Kui fond on juba suurem, siis tasuks kaaluda ka euro riski. Keegi ei garanteeri, et euro igavesti püsib ja kokku ei kuku. Seetõttu kaaluksin osa varast näiteks kullas hoidmist. Nagu enne juba mainisin, siis eesmärgiks pole raha teenida vaid väärtust säilitada. Kusagilt lugesin, et täpselt sama koguse kulla eest sai osta ülikonna nii täna kui ka 100 aastat tagasi. Tänapäeva raha, mis pole tagatud kullaga on aga vaid ligi 50 aastat vana ja selle aja jooksul tänu inflatsioonile kaotanud suure osa oma ostujõust.

Suure tõenäosusega on minu nägemus meelerahufondist erinev enamusest. Aga selliselt hoiabki ta mu meelt rahulikuna. Investeerimisel saan teha oma otsused kindlamalt, sest mis ka ei juhtuks, ma tean, et saan kenasti hakkama ka ilma selle rahata. Ka tööl on lihtsam võtta vastu otsuseid. Olen näinud inimesi, kellele praegune töö üldse ei meeldi, aga laenud, liisingud ja rahaline olukord ei võimalda päeva pealt lahkumisavaldust lauale panna, seega punnivad nad stressis edasi. Minul aga mitte sobivuse puhul ootab ees aastane puhkus soojal maal 🙂